Alati leidub mõni pisike tõrvatükk meepotis :)

Üks pisike asi, mis ma lihtsalt pean südamelt ära rääkima. Mind hullupööra häirib enda blogi puhul see, et ise tegelen nipet-näpet pildistamisega ning nüüd kui pilte lisan, siis on kõik kusagilt google sügavustest labidaga välja kaevatud.
Nimelt asub minu kullakallike koos oma välgust sõbra ja paari lisasilmaga jätkuvalt K-Nõmmes ja mul pole lihtsalt südant seda sealt ära tuua.
Põhjus on väga lihtne. Nimelt tegeles minu isa fotograafiaga kuniks mu pisivend otsustas põnnieas isa kallile kaamerale näpud taha panna ja oligi kaputt. Kuna kaamerad on piisavalt kallid, siis ei tahtnud isa omale uut ka kohe muretseda, nii see pildistamine tal sinnapaika jäigi kuniks sirgusin mina ning hakkasin pere pisikese Canoni seebikarbiga pildistama. Kui sain 18, siis otsustas isa, et kingib mulle lõpuks korraliku peegelkaamera, sest mulle jäi juba seebikarbist väheks, tundsin et ei saa enam edasi areneda.
Aastaid olin mina oma pisikese ainuvalitseja, aga nüüd olen märganud, et ka isa hakkab vist vaikselt fotograafia juurde tagasi minema. Algul ta muidugi võõrastas, sest ta ei ole väga digitaalset kaamerat näppinud, aga nüüd... mida aeg edasi, seda rohkem ta vist võtab kaamerat metsa kaasa ja ta on vaimustavaid pilte juba saanud. Osad olid üle mitme aasta jälle Metsakalendris. Mitu korda olen ka ema käest kuulnud, kuidas ta kodus kassipoegi üritas jäädvustada ja nautis südamest jälle kaamera taga olemist ning põrandal püherdamist, et saada just see üks ja ainus kaader :D Järelikult ma pean nentima, et minu "ups, kogemata" Nõmme unustatud kaamera on vilja kandnud :D


Alternatiiviks olen üritanud telefoniga pilte teha, aga no ei saaa!!! Muidugi ma pean ju pildistama hakkama just õhtul, kui ei ole enam päevavalgust ning väiksest laualambist jääb ka väheks. Veits masendav minu jaoks, aga ehk tulevik on helgem ning peagi toon oma nunnu endaga ka koju tagasi !