Nüüdseks on retsimine edukalt lõppenud. Mulle meeldis retsimise lõpus kui teatati, et sel aastal ühtegi võitjat ei ole. Kuigi kui võtta plakatite järgi, mis meile jagati siis meie klass (sai "Aasta parima pugeja" plakati R klass "Aasta tõusija") siiski võitis, kuna terve retsimise nädal ongi phmt pugemisele üles ehitatud. Igatahes, see-selleks.
Pühapäeval läksime koos Janetiga Pärnu Helinile külla. Ajal, mil me Helinit ootasime korteris käisime Janetiga Maximas läbi ning ostsime Twisteri taolise mängu Stretch ( võin nimega natuke mööda panna). Mängima hakates olime vägagi vingus nägudega, kuid hiljem lausa istusime maas, kõht kõveras naerupisarates.
Ööd Helini korteris olid mul seekord millegipärast väga väsitavad. Selline tunne nagu keegi jälgiks mind ning imeks energijat koguaeg ära. Vastik lausa.
Hetkel istun vägagi väsinult arvutis ning ei taha magama minna. Tõmblen pidevalt orkuti ja neti.ee pealehe vahet. Miks just neti.ee pealehe,seda ma ei tea.
Ema ostis mulle küll raamatu "House of night" - Marked, mida ma palusin, kuid seegi ei tõmba mind voodisse. Veel ootab mind S. Meyeri raamat "The Host" lugemist, aga seegi tundub hetkel liiga väsitav olevat.
teisipäev, 27. oktoober 2009
esmaspäev, 19. oktoober 2009
1/5 rebane
Esimene rebaste retsimise päev möödas.
Kooli jõudes süda tohutult peksis,seest keeras põnevusest ning valmistusin end juba vaimselt ette, et äkki peab mingeid pekitükke sööma, vms. Ausaltöeldes ootasin ma midagi räigemat ja rõvedamat, kuid AITÄH Teile, abituurium!:D Seega, midagi rõvedad ja tülgastavat täna ei toimunud.Kuid eks näis mis teised 3 päeva endaga kaasa toovad ;). Kolmandal (?) vahetunnil toimus poistel, kes pidid täna end sõjaväelasteks riietuma, sõjaväe/kaitseväe õppus või nn trenn( siinkohal võin tõsiselt mööda panna nende nimetustega). Nimelt oli terve saal toole ja neid ühendavaid linte täis topitud. Poisid pidid läbi/üle/alt toolide ronima ning roomama. Ning kõik see asi käis aja peale. Muidugi tundus, et Kaarel Aia oli eriti eksaasis sellest (tema on väga patriootlik ning suhtub kaitseväe asjadesse väga tõsiselt:D), karjus ja lõugas kaasa. Kuigi kui nii võtta siis enamus abiturientidest röökisin :D "Tempo.tempo.!!! Kiiiremini, ei mökuta!!!" jne :D
Järgmisel vahetunnil oli tüdrukute kord. Meie pidime täna olema arstid ning saalis pidime põlvili olema, õrn veetops selja taga ja ninaga sidemerulli ühest otsast teise lükkama. Võitjaks osutus see, kel lõpuks kõige rohkem vett topsi jäi, vms.
Kokkuvõttes on R ja RL klass viigis :D
Kooli jõudes süda tohutult peksis,seest keeras põnevusest ning valmistusin end juba vaimselt ette, et äkki peab mingeid pekitükke sööma, vms. Ausaltöeldes ootasin ma midagi räigemat ja rõvedamat, kuid AITÄH Teile, abituurium!:D Seega, midagi rõvedad ja tülgastavat täna ei toimunud.Kuid eks näis mis teised 3 päeva endaga kaasa toovad ;). Kolmandal (?) vahetunnil toimus poistel, kes pidid täna end sõjaväelasteks riietuma, sõjaväe/kaitseväe õppus või nn trenn( siinkohal võin tõsiselt mööda panna nende nimetustega). Nimelt oli terve saal toole ja neid ühendavaid linte täis topitud. Poisid pidid läbi/üle/alt toolide ronima ning roomama. Ning kõik see asi käis aja peale. Muidugi tundus, et Kaarel Aia oli eriti eksaasis sellest (tema on väga patriootlik ning suhtub kaitseväe asjadesse väga tõsiselt:D), karjus ja lõugas kaasa. Kuigi kui nii võtta siis enamus abiturientidest röökisin :D "Tempo.tempo.!!! Kiiiremini, ei mökuta!!!" jne :D
Järgmisel vahetunnil oli tüdrukute kord. Meie pidime täna olema arstid ning saalis pidime põlvili olema, õrn veetops selja taga ja ninaga sidemerulli ühest otsast teise lükkama. Võitjaks osutus see, kel lõpuks kõige rohkem vett topsi jäi, vms.
Kokkuvõttes on R ja RL klass viigis :D
laupäev, 17. oktoober 2009
Rebaste retsimine
Paar päeva veel ning siis hakkab meie (1o klass) rebaseks ristimise nädal. Täpselt, see kestab nädal aega, esmaspäevast neljapäeva õhtuni. Hetkel käib meil klassis tohutu sebimine, õigemini terve nädal on juba käinud. Mina ja Andra peame lipu valmistama, õnneks nõustus kooli kunstiõpetaja meile suure rebase lipu riide peale joonistama ning meie peame vaid lipu ääred korda tegema ja pildi ära viimistlema.
Suht murelikuks teeb mind kooli saamine ja koju, kuna autol õnnestus just nüüd katki minna, niiet sellega sõita ei ole soovitatav :S ning ma pean iga päev olema tänu rebasenädalale kell 8 koolis. Shit happens.
Teisipäeval peame olema vangid, kuid ma pole siiani leidnud omale vangiriideid. Naabrite käest saan suure koeraketi mille saan omale käte ja jalgade ümber panna, imelik.
Hetkeks kõik, kuna suundume Janetiga Mõisaküla kaltsukaid läbi kammima.
Suht murelikuks teeb mind kooli saamine ja koju, kuna autol õnnestus just nüüd katki minna, niiet sellega sõita ei ole soovitatav :S ning ma pean iga päev olema tänu rebasenädalale kell 8 koolis. Shit happens.
Teisipäeval peame olema vangid, kuid ma pole siiani leidnud omale vangiriideid. Naabrite käest saan suure koeraketi mille saan omale käte ja jalgade ümber panna, imelik.
Hetkeks kõik, kuna suundume Janetiga Mõisaküla kaltsukaid läbi kammima.
teisipäev, 13. oktoober 2009
Nekrofoobia
Niisiis.. olen endas täiesti kindel peale kolme suurt insidenti, et mul on foobia. Nekrofoobia, see tähendab, et on paaniline hirm surnute ees.
Nimelt, naabrikoer Sämmyl on viimasel ajal kombeks surnuid loomi metsas välja tuua. Esimesel päeval kui käisime Janetiga jalutamas tõi ta metsast välja surnud kährikkoera. Loogiline, et hakkasin hirmunult kodupoole jooksma, kuid see polnud veel nii hull.
Paar päeva hiljem kui ma olin sellest juba üle saanud suundusime koertega uuesti metsa. Mul oli sisimas vastik tunne nagu juhtuks korjuse lugu uuesti. Ja ennäe, raba peal leidis Sämmy uue korjuse, seekord juba suure linnu ( vist kotkas,vms). Enne kui mina korjust märkasin ütles Janet, "mine, sa ei taha seda näha". Mina muidugi, loll nagu ma olen, jäin vahtima, et mida?. Loogiline, et ma hakkasin koju jooksma. Seekord juba natuke rohkem hirmunud: tahtsin naerda ja nutta samal ajal.
Ning mis juhtus täna? Täna olime õhtul koertega minu hoovis (metsa ma keeldusin minemast) ning ühel hetkel oli Sämmy kadunud ja teisel hetkel kuulsime metsaääres mingi metslooma ja Sämmy haukumist. Janet kartis üksi koerale järele minna ning seega võtin taskulambi ning läksin temaga kaasa. Ma ütlesin ,et ma tulen ainult poole teeni kaasa, kuna Sämmy toob kindlalt mõne looma kaasa. Ja tõigi !! Seekord jooksin ma elueest koju. Niipea kui koju jõudsin hakkasin ma nutma, käed/jalad värisesid ning hingamine oli korrapäratu.
Tegelikult ma olen siiani suht endast väljas, käed kõik värisevad ja nutt on vägagi kurgus, sellest ka selline imeliku sõnastuse ja lauseehitustega sissekanne.
Nimelt, naabrikoer Sämmyl on viimasel ajal kombeks surnuid loomi metsas välja tuua. Esimesel päeval kui käisime Janetiga jalutamas tõi ta metsast välja surnud kährikkoera. Loogiline, et hakkasin hirmunult kodupoole jooksma, kuid see polnud veel nii hull.
Paar päeva hiljem kui ma olin sellest juba üle saanud suundusime koertega uuesti metsa. Mul oli sisimas vastik tunne nagu juhtuks korjuse lugu uuesti. Ja ennäe, raba peal leidis Sämmy uue korjuse, seekord juba suure linnu ( vist kotkas,vms). Enne kui mina korjust märkasin ütles Janet, "mine, sa ei taha seda näha". Mina muidugi, loll nagu ma olen, jäin vahtima, et mida?. Loogiline, et ma hakkasin koju jooksma. Seekord juba natuke rohkem hirmunud: tahtsin naerda ja nutta samal ajal.
Ning mis juhtus täna? Täna olime õhtul koertega minu hoovis (metsa ma keeldusin minemast) ning ühel hetkel oli Sämmy kadunud ja teisel hetkel kuulsime metsaääres mingi metslooma ja Sämmy haukumist. Janet kartis üksi koerale järele minna ning seega võtin taskulambi ning läksin temaga kaasa. Ma ütlesin ,et ma tulen ainult poole teeni kaasa, kuna Sämmy toob kindlalt mõne looma kaasa. Ja tõigi !! Seekord jooksin ma elueest koju. Niipea kui koju jõudsin hakkasin ma nutma, käed/jalad värisesid ning hingamine oli korrapäratu.
Tegelikult ma olen siiani suht endast väljas, käed kõik värisevad ja nutt on vägagi kurgus, sellest ka selline imeliku sõnastuse ja lauseehitustega sissekanne.
Tellimine:
Postitused (Atom)