Nekrofoobia

Niisiis.. olen endas täiesti kindel peale kolme suurt insidenti, et mul on foobia. Nekrofoobia, see tähendab, et on paaniline hirm surnute ees.
Nimelt, naabrikoer Sämmyl on viimasel ajal kombeks surnuid loomi metsas välja tuua. Esimesel päeval kui käisime Janetiga jalutamas tõi ta metsast välja surnud kährikkoera. Loogiline, et hakkasin hirmunult kodupoole jooksma, kuid see polnud veel nii hull.
Paar päeva hiljem kui ma olin sellest juba üle saanud suundusime koertega uuesti metsa. Mul oli sisimas vastik tunne nagu juhtuks korjuse lugu uuesti. Ja ennäe, raba peal leidis Sämmy uue korjuse, seekord juba suure linnu ( vist kotkas,vms). Enne kui mina korjust märkasin ütles Janet, "mine, sa ei taha seda näha". Mina muidugi, loll nagu ma olen, jäin vahtima, et mida?. Loogiline, et ma hakkasin koju jooksma. Seekord juba natuke rohkem hirmunud: tahtsin naerda ja nutta samal ajal.
Ning mis juhtus täna? Täna olime õhtul koertega minu hoovis (metsa ma keeldusin minemast) ning ühel hetkel oli Sämmy kadunud ja teisel hetkel kuulsime metsaääres mingi metslooma ja Sämmy haukumist. Janet kartis üksi koerale järele minna ning seega võtin taskulambi ning läksin temaga kaasa. Ma ütlesin ,et ma tulen ainult poole teeni kaasa, kuna Sämmy toob kindlalt mõne looma kaasa. Ja tõigi !! Seekord jooksin ma elueest koju. Niipea kui koju jõudsin hakkasin ma nutma, käed/jalad värisesid ning hingamine oli korrapäratu.

Tegelikult ma olen siiani suht endast väljas, käed kõik värisevad ja nutt on vägagi kurgus, sellest ka selline imeliku sõnastuse ja lauseehitustega sissekanne.